Ukázky estonských nářečí

Na této stránce naleznete ukázkové texty v různých estonských nářečích.

Enne vanaste old näilla aeg. Põld leiba süija, muutku korjasime põdra sammalt ja saeburu õeruti katki ja tehti leevaks. Nä, Madikse õpetaja müind seda vaeste inimestele. Ei old karduleid kevade. Isa tõi siemne karduleid kotiga, pand koti aita. Me tegime augu sisse ja tõime, kuorisime, tahtsime suppi kietta. Isa jääb aita, vuatab kott: vajob ja vajob. Tema mõeld este, et iirid, pärast näind: kotil auk sies. Tuleb tuppa: ,,Mädand teid olema, tassind kõik karduled ää!`` [1]

Siis kui siäl Jaanil tuba tehti, meije läksime samlid kakma, kolmekkeisi lähme. Lähme nüid lepiku alla, kuuleme, et üks kahin, üks vihin ja kohin. Otsime, et mis ullu asi siin on. Üks sihuke põlve kont olli, karas ülespidi ja sädemed käesid. Lähme vendä kutsma. Aga mitte kuskilt puult enäm ei leind. Kui inimese kont, mis ülekohtost surma saand, siis sedäsi tegemä. Reaksime poestele. Poesid akkasid naerma, ei tohtind suutki lahti tehä. [1]

Üks mees es lähe ilmaskid kiriku, tegi ega pää argipääva tööd kodu. Juhtus ühe korraga öpetajaga kogu tee pääl. Öpetaja ütleb: ,,Ma tahtsi sind noomida, sa äbemata loom. Tiutad pühapäävad ja tule mitte kirku. Ja kui sa üks kord ära sured, sind pannaste ouda ja sa töused säält jälle üks kord üles. Siis su silmad on lahti, sa nääd, et sa oled pörgus. Mis tahad siis ütelda?`` Mees vastab: ,,Mis ma sääl muud ütle, kut tere oomigust, öpetaja ärra.`` --- ,,Kudas tohid nönda rääkida?`` --- ,,Kudas mitte, sest kui ma peaks pörgus olema, siis pead sa koo sääl olema, sest me oleme jo mölemad ega pühabe köhu pärast platsis.`` [1]

Juminda meri on jo vanast ajast kurikuulus. On siel inimesi ja laevu uppund ja pohja mend. Kura lahes on üks sügäv auakoht, kuhu ige kahekümnekuue aesta tagand pidi üks inimene uppuma. Siel pidi olema üks viekieris, kus inimene enämb väljä ei saa, kui ühekerra sinne juba sattub. Sedä auku pidi nimedetama Kurasi auguks.
   Sääre otsas on kaks laeva pohja mend. Üks laev oli tuld suure tormiga just kivesse. Moned inimesed olid ige pääsened, aga enämb jagu oli surma saand. Pääle sedä oli ajand surni inimesi ühetoise järel maale. [1]

Laadadel õli neid pali, aga küläs käidi kaa, õli neljakandiline kast, väntä küljäs. Üks jalg õli all. Mies sõisas juures, rihm õli ümbär piha ja ümbär kasti ja tõine käsi õli kasti pääl, et ümbär ei kukku. Kastil õli üks sahtel, sääl õlid kuväärid --- sinised ja ruasad. Pääl õli traat, traadi pääl õli kõllane leppa lind. Müts õli kasti küljäs, kes pani raha, siis mies pani leijerkasti mängima ja ütläs linnule, et anna kas siis mehele vai naisele, kes siis raha pani. Siis lind võttas nokkaga. Mehele andas sinise kuvääri ja naisele ruasa. Sääl kuvääri sies siis õli tuleviku ennustus, kuda saad siis elama, kas saad mehele... [1]

Sirbige lõigati, nii sii olli alb tüü küll, vägä alb tüü olli sii, jumal oitku, siis võt sellä. Nädäl aiga lõigat ikki talul rügä, ikki nädäl aiga igä päe. Ommuku vara minti lõikame senigu õhtuni, aga sis sääl es ole sedäsi, et seitse tunni või kahessa tunni, ikki päev otsa. Ja sis tetti na akki. Noh panti püsti sedäsi, ladva ülespoole ja tüve allapoole, sinna panti sis kaits kolm vihku pääle mis kinni seoti ja panti nii pääss pääle sinna. [1]

Kui sii külä nakse siin Paaslangi veske man kasuma, sis panti tälle nimess Roosililli alev. Tõnisse peremiis and krunte ja egaüits võis neid osta ja endäle tare tetä. Varsti olli neid joba kuus vai säetse. Sillaotsa olna edimäse ollu, aga võipolla olli ka Söödi rahvas. Sis nakseva inimese siin tülitsemä ja kaklema, minu Jaan sis üttelgi, et sii ei ole üteki Roosililli alev, sii om Jonni alev ja Kiusu külä. [1]

Inne ol kõrts kura puul tiid Halla Jaani majast edesi, kalde pääl vasta päivä. Parhilla omma sääl varõmõ. Hüä poole tiid naatti kõrtsi sis tegemä, kui kivitiid naatti tegemä. Ma tiijä no tuud väega häste. Liiso esä ol tuul aiga tiivaht. Ku mu esäl tul kroonu pääle minek, sis tei viil kõrdsilõ ussi ja aknit. Tuukõrd ol sääne säädüs, et kiä om kolm aastat mõisa tüüh, tuul olõ õi sõaväkke minekut. Mul esä pässi ka ar. [1]

Ütskõrd ellevä' suurõh mõtsah väikoh majakasõh kikas kanaga'. Kana ol'l kotoh ja tekk kodosit töid, a' kikas käve mõtsah ja otsõ vaglakaise ja kõkkõ söögi kraame.
   Ütskõrd tõi timä õigõ ramset vaglakaise ja käsk kanal ar' kiitä', eis läts jäl' otsma. Kana kiitke' vagla' ar', maits liime, liim ol'l hüä. Maits sako, sago viil paremb ja sei ar'ke. No' tul'l kikas kodo jäl', hulga vaglakaise kor'at.
   ,,Noh, tuu' mullõ ka' süvvä',`` küsse kikas.
   ,,A' anna' mullõ andest, ma' maidsi liime, liim ol'l hüä. Maidsi ka' lihha, liha viil paremb, ja ar'ke' sei,`` ütel kana. [2]

[1] Tyto ukázky byly převzaty z Učebnice estonštiny pro střední školy E. Vääriho.

[2] Tyto ukázky byly převzaty ze sbírky Eesti muinasjutud.